Reis ajamasinaga 

Sanna Dos Santos, 4.klass

Elas kord tüdruk, kelle nimi oli Anni. Anni elas ühes majas keset Tallinnat.Tal oli päris igav elu ja iga päev narriti teda. Päeva lõpus läks Anni alati nuttes koju.

Aga ühel päeval tuli kooli uus tüdruk. Tüdruku nimi oli Kristell. Klassiruumis oli ainult üks koht vaba ja see oli Anni kõrval. Sinna istuski Kristell. 

Anni ja Kristell rääkisid kogu aeg koolis. Nendel oli nii tore. Anni oli väga õnnelik  uue sõbra üle ja tahtis talle ühe kingi osta. Aga ta ei olnud nii rikas. Siis tuli Annile mõte. Ta läks antikvariaati. Seal leidis ta ühe väga odava ja ilusa joonistusvihiku. Aga ta ei teadnud, et see vihik oli maagiline. 

Järgmisel päeval läks Anni õnnelikult kooli. Ta andis kingituse Kristellile, kes armastastas kinki. Pärast kooli läksid nad parki. Seal hakkas Kristell joonistama ühte lille, mida ta nägi. Puuh! Tuli samasugune lill ta kõrvale. Siis joonistas ta õuna ja see tuli ka ta tema kõrvale. Siis said nad aru, et vihik on maagiline.

Reedel läks Anni Kristellile külla. Pärast õhtusööki vaatasid nad kahekesi filmi Kristelli toas. Siis hakkas Kristell vihikusse ajamasinat joonistama. Boom! Tuli see Kristelli tuppa. Natuke aega hiljem oli film lõppenud ja nad tahtsid ajamasinat paremini vaadata. Nad läksid sinna sisse ja siis komistas Kristell ning lükkas kogemata  Annit. Anni kukkus mõnede nuppude vastu ja ajamasin hakkas kiikuma. 

Kui see lõpetas kiikumise, siis tegid nad ukse lahti. Nad olid jõudnud kuhugi, aga nad ei teadnud kuhu. Kristell ja Anni hakkasid ringi käima ja said teada, et see oli Tartu ja aasta 1993. Kui Anni ja Kristell olid natuke kõndinud, jõudsid nad suure ehituse ette. Sissepääsu ees seisis üks noor daam. Nad läksid koos daami juurde ja küsisid, et mis ehitus see küll on ja mis on daami nimi. Daami nimi oli Margaret. Margaret ütles, et see on Eesti kõige vanem ülikool - Tartu ülikool. Ta rääkis ka, et see avati aastal 1632. 

Siis läksid nad tagasi ajamasinasse. Kristell ega Anni ei teadnud, kuidas ajamasin töötas. Nad lihtsalt vajutasid igasuguseid nuppe. Ajamasin hakkas jälle kiigutama. Puuh! Nad maandusid. Kristell tegi ukse lahti. Nad olid käinud lihtsalt ringi ja ringi ei teadnud üldsegi, kus olid. 

Õhtu hakkas lähenema ja nemad otsisid kohta, kus saaks magada. Natuke hiljem leidsid nad selles linnas ühe lahke pere, kes võttis neid sisse. Kodu sees said nad süüa, puhtaid riideid (teised läksid pessu) ja viimaseks said nad natuke raha ka, et saaks vajalikke asju osta. 

Järgmisel päeval said Kristell ja Anni enda riideid tagasi ja tänasid. ”Juhuu, tagasi seiklusesse!” ütles Anni. Nad kõndisid natuke veel jõudsid pika torni juurde. Selle torni juures seisis vana mees. Nad läksid ta juurde ja said teada, et see torn on Pikk Hermann. Mees ütles ka, et Pikk Hermann ehitati 1420-1430 ja see on 45,6 meetrit pikk. Siis sai Anni aru, et nad olid Tallinnasse sattunud. Anni küsis aastat. Aasta oli 1995.

Lõunaaeg oli käes ja nad läksid lähimasse restorani ja sõid seal. Kõik restoranis ütlesid, et Reval on nii ilus. Kristell küsis: ”Kus Reval on?”. Kristell sai teada, et Tallinnat kutsuti Revaliks, kui Rootsi oli Eesti üle võtnud ja et see restoran on Reval.

Nüüd teadsid nad natuke paremini, kuidas masinat kontrollida. Nad hakkasid nuppe vajutama. Masin hakkas jälle liigutama ja siis jõudsid nad mingisse kohta. Kell ja aeg oli kohe nende ees. Nad teadsid, et aasta on 1997 ja nad olid ühe ilusa ranna ees, mille nime ei teadnud kumbki neist.

Õhtu hakkas jälle lähenema ja nad olid väsinud. Natuke aega hiljem juba magasid nad. Hommik tuli ja tüdrukud ärkasid üles.Tagasi seiklustesse! Kui nad jõudsid natuke kõndida, olid nad suure lossi ees. Seal seisis üks pere, kes vaatas lossi. Nad läksid pere juurde ja küsisid mõned küsimused. Nad said teada, et on sattunud Saaremaale ja nende ees on Kuressaare loss.

Kristell ja Anni käisid natuke ringi, ujusid rannas, siis läksid nad tagasi ajamasinasse. Nüüd tahtsid nad koju minna. Nad olid palju reisinud. Anni vajutas nuppe ja masin hakkas kiikuma…

Siis ärkas Anni üles. Emme kutsus ta hommikust sööma. Anni oli kurb, et midagi ei juhtunud päriselt ja et kõik oli lihtsalt uni. Anni sõi kiiresti hommikusöögi ära ja läks siis kooli. Ta läks klassi ja istus oma kohale. Natuke hiljem tuli tema kõrvale üks tüdruk, kes nägi täpselt samamoodi välja nagu Kristell. See oligi Kristell! Siis tuli Annile suur naeratus näkku. Ta teadis, mis hakkab juhtuma…

Minu supervõime

Elisabeth Teearu, 8.klass

Kõik algas päeval, mil me kirjutasime matemaatika kontrolltööd. Ma polnud õppinud ja numbrid minu ees muutusid tundmatuteks märkideks. Ma vaatasin, kuidas kell seina peal tiksus ja siis märkasin, et õpetaja hakkas töid sisse koguma.

Sattusin paanikasse. Mu paber oli tühi, isegi mu nime polnud paberile kirjutatud.  Kukun kindlalt läbi, pean klassi kordama… Mul hakkasid vaikselt pisarad voolama ja tundsin, kuidas õpetaja lähenes samm-sammu haaval. Järsku karjatasin välja: “Stopp!”.

Kõik jäi seisma. Õpetaja oleks nagu õhku kinni jäänud. Mind ümbritses vaikus. Käisin klassis kohkunult ja uudishimulikult ringi. Kas ma näen und? Järsku tekkis mul briljantne mõte. Ma kiirustasin klassi ette ja võtsin õpetaja laualt paberi koos kontrolltöö vastustega. Rahulikult läksin enda pisaratega täidetud laua juurde tagasi ja kirjutasin kõik vastused paberilt maha. Aga mida nüüd? Kuidas ma kõik jälle liikuma panen?

Ma arvan, et mul läks umbes pool tundi selle välja nuputamisega aega. Ma muutusin vaikselt murelikuks, aga lõpuks karjatasin välja: “Abrakadabra!” ja kõik hakkas jälle liikuma. Ma hingasin sügavalt välja ja särasin kontrolltööd üle andes sama eredalt kui tulesädemed. 

Alles kodus sain ma aru, millega olin hakkama saanud. Ma olin aja seisma pannud. Kas mul on supervõimed? Proovisin korraks uuesti. Karjatasin välja: “Stopp!” ja kõik jäigi kohe seisma. Autod õues lõpetasid tuututamise ja vaikuses muutusin ma üliõnnelikuks. Ilma mõtlemata jooksin ujulasse ja nautisin seal olemist. Pärast läksin poodi, võtsin enda lemmikkommi ja lahkusin sentigi maksmata. 

Elu oli mõnus. Ma varastasin, tegin ja magasin nii kaua kui ise tahtsin ja ei õppinud kunagi. Ma kuritarvitasin oma supervõimet enda kasuks. 

Ei läinud kaua, kui ma hakkasin nägema enda tegude tagajärgi. Iga päevaga muutus kõik järjest igavamaks. Juba paari kuu pärast olin ma kõigest tüdinenud. Pere ja sõpradega olemine ei olnud sama tore kui enne. Mu halva tuju pärast hakkasid kõik mind tõrjuma. Asjad, mis mulle enne rõõmu tekitasid muutusid mõttetuks. Ma ei näinud enam mõtet elada hetkes. Vaikselt hakkasin ma tundma ennast lollina. Samal ajal, kui kõik mu ümber arenesid ja õppisid uusi asju, olin mina ikka sama loll kui enne. Mul oli kõik olemas, aga samas mitte midagi. 

Ühel nukral päeval, kui mul oli järjekordne matemaatika kontrolltöö, hakkas koolis tulekahjuhäire karjuma. Vali hääl kajas klassiruumis ja väljast oli kuulda õpilaste karjumist ja paanitsemist. Mu üle voolas ebameeldiv tunne ja ma karjusin välja: “Stopp!”. Uksest välja joostes tuli mulle vastu paks õhk ja peale tuleleekide koridori lõpus ei näinud ma midagi. See pani mu jalad veel kiiremini töötama ja ma tormasin koolimajast välja.Väljas jäin seisma, et korraks hinge tõmmata. Ma hakkasin ütlema ”abrakadabra”, aga jäin poole sõna pealt seisma. Ma vaatasin üles ja nägin akendest leeke. Kohe hakkasin ma kahetsema, et ma välja jooksin. Millal ma muutusin nii enesekeskseks? Ma hingasin sügavalt sisse ja jooksin koolimajja tagasi. 

Adrenaliini tõttu jooksin ma välgunoole kiirusel koolimajas ringi tulekustutit otsimas. Paksu suitsu tõttu oli tulekustuti leidmine keeruline. Mul läks tükk aega ühe leidmisega, aga kui ma lõpuks silmanurgas märkasin punast kustutit, kiirustasin tagasi sinna, kus olin enne leeke näinud. Leeke nähes hakkasin neid kohe tulekustutiga pritsima. Sellega läks aega, aga viimaks kustutasin ma iga viimase leegi. Ma viskasin kustuti käest ja läksin klassiruumi tagasi. Pinki istudes jäin vaatama oma matemaatika kontrolltööd. Selle vaatamine meenutas mulle esimest korda, kui ma oma võimet kasutasin ja kui palju aega sellest on mööda läinud. Ma sain järsku aru, et see võime on mind ära rikkunud. Ma olen muutunud laisaks, valelikuks, enesekeskseks  ja ebameeldivaks. Otsustasin, et sellele tuleb lõpp teha.

Ma karjatasin välja: “Abrakadabra!” ja tuletõrjehäire hakkas jälle kisama. Kogu klass lahkus klassiruumist ja koos läksime õue. Ei läinud kaua, kui tuletõrje oli kohal ja pärast natukest aega juhatati meid tagasi klassiruumidesse. Hakkasin jälle kontrolltööd kirjutama, aga sellel korral ilma aega peatamata. 

Sel päeval vandusin, et ei kuritarvita oma võimet enam kunagi. Isegi siis, kui ma ei ole kontrolltöö jaoks õppinud. Enda tegude tagajärgi nähes otsustasin ma, et minust saab jälle aus inimene, kes tunneb väikestest asjadest rõõmu.